Tema silmis läikis iseärelik wärisew helk, kuid ta oli kerge, waewalt arusaadaw. Noormees mõistis seda.
„Ma pean Teile enne midagi ütlema.“
„Noh, siis ütelge ruttu“, rääkis neiu kärsitut liigutust tehes.
„Aga pange tähele; see on wäga tähtjas.“ Ja nüüd tegi üliõpilane silmadega ja huultega liigutuse, mis sõnade asemel midagi ütlema pidi.
„Ah, ärge lobisege, pange kärmesti riidesse“, wastas neiu endist wiisi kärsitult.
„Aga ma pole ju midagi weel ütelnud“, wastas noormees suure tõsidusega.
Aino aga hakkas naerma ja pööras näo kõrwale.
„Ma tahaksin näha, kas Te nõnda julgete“, rääkis Kulno, „kui ma mitte kui korralik noormees Teie ees ei seisa. Ja nüüd — päise päewa ajal, olgugi et päike aknast sisse ei wahi. Üksainus kordki! Ja lahtiste silmadega! Te peate otsekohe mulle silma waatama ja siiski julgema. Nooh! Teie ei julge? Siis ei taha ma Teid enam ialgi. Teie julgete ju ainult mu riietele, mu maniskile ja mu sinisele lipsule läheneda, kui Te aga mind ennast natuke rohkem näete, siis häbenete, kardate. Ma olen ju Teile ainult hirmutis. Aga nõnda
99
