Kui sina minu pärast kannatama peaksid, siis mõtle ometi, et mina selles süüdi pole. Tahad sa nõnda mõtelda? Wõid sa seda? Ma soowiksin seda nii wäga. Kui sa wõid, siis anna mulle selle pääle oma käsi.“
Aino tõusis toolilt ülesse ja astus Karli juurde. Ka see tõusis püsti ja sirutas oma käe neiule wastu.
„Ja kõwasti pead sa mu kätt pigistama, nagu ennemalt, kus ma sagedasti karjatama pidin.“
Karl tegi seda.
„Waat’ nii“, ütles neiu. „Ja nüüd oleme jälle endised.“
Aga ta tundis, et nendes sõnades kibe pilkamine peitus. Kudas oleks wõinud nad weel endised olla, kui nad mõlemad muutunud oliwad? Ennemalt ei olnud neil minewikku, aga selle eest oli neil olewik ja nii mõnigi pilk lendas wargsi tulewikusse. Nüüd oli tulewik olemataks tehtud, ka olewikust ei tahtnud nad enam midagi teada, jäi järele ainult minewik. See aga armastab eraldust, üksiklust.
„Mistarwis me endid petame“, wastas noormees selle pääle kurwalt. „Mis olnud, seda ei saa enam olewaks teha.“
Ja hambaid ning huuli kõwasti kokku litsudes lahkus ta warsti. Ta kartis, et ta jõud enam kaua wastu ei suuda pidada, sellepärast tahtis ta ära siit.
95
