„Miks see sind nii huwitab?“
„Kas sa seda kõik unustanud oled, mis ma metsas rääkisin?“
„Ei, aga ma wastasin täna sulle küllalt selgesti.“
„Aga Delila!… Ja see kolmas!… Kui see ialgi poleks tulnud, siis oleks wõinud lugu hoopis teisiti olla. Nõnda ütlesid sa seekord. Kui tema sind ei taha, siis ei ole ju kolmat ja Delila wõib Simsoni kinni siduda.“
„Ah Jumalukene! Aga kui Delila enam ei taha siduda?“
„Kas ka siis mitte, kui tal kedagi teist siduda pole?“
„Tal on ju, ainult ta ei tea, kas ta teda siduda suudab. Aga see püüdmine! Oled sa ialgi seda püüdmist tundnud?“
„Ja kudas weel!“
„Noh, siis tead sa ju kõik.“
„Siis ei ole mingisugust lootust?“
„Mitte mingisugust! Metsas rääkisin ma mõndagi, aga nüüd tunnen ma, et ma praegu waletaks, kui ma neid sõnu korrata tahaksin, See on möödas ja wististi jäädawalt.“
„Ka siis, kui sa seda teist siduda ei suuda?“
„Ka siis.“
„Nii wajutad sa siis mulle eesli märgi otsa ette ja saadad mind oma karja hulka.“
93
