Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/91

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

weel. Ja kui Karl nendesse waatab, siis arwab ta tuttawat naeru häält kuulwat ja tal on, nagu tuleks see naer silmist, kuna tema ta oma pilkudega wastu wõtab.

„Tead sa nüüd kõik, mis sul waja on wõi tahad sa weel midagi küsida?“ ütles neiu, kui ta nooreltmehelt asjata sõnu oli oodanud.

„Ma ei tea weel kõike.“

„Mida mitte?“

„Selle pääle ei wõi sina wastust anda.“

„Aga ehk wõin ma sulle siiski kaudselt abiks olla?“

„Kes teab…“

Karl mõtles. Siis sõnas ta nagu iseeneses: „Mis arwab küll tema?“

„Kes?“

„Kulno.“

„See on sulle wähe tähtjas.“

„Wõib olla, ka mitte. Ütle ometi, kui tema, näituseks, sind ei taha, mis sa siis teed?“

„Mitte midagi.“

„Lööd käega?“

„See tähendab — ma teen kõik, mis ma wõin, et ta mind tahaks.“

„Aga kui ta ikka ei taha?“

„Noh siis… siis…“

Aino tegi käega liigutuse. Siis küsis ta:


92