Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/90

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Aga tema sind?“

„Seda ma ei tea.“

„Ei tea?“

„Ei.“

„Aga kas tema seda teab, et sina teda nõnda tahad?“

„Ei tea.“

„Te pole siis üleüldse üksteisega sellest rääkinud?“

„Ei, mistarwis seda.“

Karl waatas umbusaldusega Aino pääle. Kas ta ka tema küsimiste pääle „mistarwis seda?“ wastata ei tahtnud? Ja tõepoolest — mistarwis oli ta need küsimised neiule ette pannud? Kas ei aimanud ta kõiki wastusid juba ilma selletagi? Ja Aino oli kõige selle juures endiseks, ainukeseks jäänud. Endist wiisi otsekohene, kawaluseta; needsamad sinised silmad, mis Kulnole taewa ja mere korraga meelde oliwad tuletanud; poolkangekaelsed juuksed oma lokkidega; peenike ja kui wedruteras paendus keha; needsamad liigutused, naer, hääl, millesse midagi waewalt tähelpandawat uut juurde oli tekkinud. Kõik oli endist wiisi. Ja kui ta nõnda Karli ees istus ja temale silma waatas, näis ta ikka kaugemale nihkuwat, pikkamisi, arusaamatalt. Warsti pole enam midagi näha, ainult silmad waatawad


91