mat teed tarwitada — Aino enese poole pöörata. Selle mõtte juures pidi ta tahtmatalt naeratama. Miks ei olnud ta juba ammugi selle pääle tulnud? Alles hiljuti oliwad nad kõiksugustest asjadest rääkida wõinud, metsas oli ta terwe oma südame paljastanud ja nüüd kardab ta! Aga Aino oli teiseks muutunud, tema hääl ja naer uue, wõõra kõla omandanud. Kui Karl temaga lähematest asjadest rääkima tahtis hakata, siis oli ühest ainsast wäikesest liigutusest wõi pilgust küll, et nooremehe rinnas õudset õhku lehwima panna ja tema wälja-ihkawaid sõnu keelele suretada. Seda ei tahtnud Karl enam sündida lasta. Kindlate mõtetega astus ta hommiku kella kümne ajal Aino juurde sisse, sest nüüd lootis ta teda tingimata kodust leidwat. Ta ei eksinud mitte: neiu wõttis teda hariliku lahke naeratusega wastu.
„Täna oled sa õige warane“, ütles ta kätt andes. Tema uuriw pilk pani nooremehe olekus kohe iseäralist kohmetust ja äritust tähele.
„Ma tahtsin sinuga tingimata kokku saada, sellepärast tulin nii wara. Aga ehk olen ma tüliks?“
„Ah ei, ükskõik, teha pole mul ju midagi iseäralikku.“
86
