Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/79

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Tähendab: minu üliõpilane oli liig kerge unega.“

„Ja Te wõite naerda?“ hüüdis Aino.

„Ma häbenen ju nutta“, wastas Kulno.

„Pimedas ei näe seda keegi“, wastas Aino.

„Teie tunnete seda.“

„Ma ei räägi seda kellegile.“

„Nutke, nutke, Jerusalemma tütred ja pojad“, ütles Muhem pühalikul toonil, „ja ärge kartke mitte, sest waata pimedus on suur ja udu on paks ning teie pisaraid ei näe keegi.“

„Teie olete täna wäljakannatamatad“, rääkis Aino.

„See tuleb pimedusest“, tähendas Kulno. „Kas ma ei pane mitte lampi põlema?“

„Minu pärast mitte“, wastas Muhem.

„Ei ole waja“, ütles Aino.

Pimedas tundsiwad noored inimesed, kudas nägemata käsi peenikest wõrku kudus ja seda nende ümber koomale wedas. Kus jääb ta küll peatama?

Kui nad aga pärast üheskoos wälja läksiwad, ei olnud laternatulede walgusel enam midagi tunda. Wõrk ühes kuduwa käega oli nähtawasti jäljetult kadunud.


80