Igapäewane elu oma tegewuse ja rähklemisega sundis teda nooruse unistusi unustama. Ta wõitis omale seltskondlise seisukorra, astus abielusse, pidas rahwale hariduse üle õpetlikka kõnesid, kirjutas ajalehtedes teadusehimu äratawaid kirjatükkisid, oli oma kaaskodanikkudele ja armsale isamaale kasulik ning läks aast’ aastalt — paksemaks. Esimene armastus oli aga jäädawalt ununenud. Kuid ta süda oli rahul ja magada wõis ta hästi, kui aga ase küllalt pehme oli. Et korraliku söögiisu eest muretseda, käis ta igapäew jalutamas. Kui ta nõnda ühel pakasel talwe-õhtul, soe kasukas seljas, suure raamatukaupluse akna all seisatas, nägi ta kulunud palitus üliõpilast, kes suure hoolega raamatuid silmitses, nende päälkirjasid luges. Meie endisel üliõpilasel tõusis korraga tahtmine nooremehe käest midagi küsida, temaga juttu teha, sest ka nooruselt wõib ju midagi õppida, nagu ta pilkawalt iseeneses mõtles. Ja enesele ootamata kõlas ta suust:
„Wabandage, noormees, kas Te wäga raamatuid armastate?“
Noormees waatas pool häbeliku pilguga küsijale silma. Nagu wälk lõi sellel midagi pääst läbi. Need oliwad noorepõlwe kauged unistused, unustamata esimene armastus. En-
77
