küsis temalt korraga paks lihawa näoga herra, kes teda mõni aeg oli silmitsenud:
„Noormees, kas Te wäga raamatuid armastate?“
See tuli üliõpilasele täiesti ootamata ja ta tundis, kudas tal weri näosse tõusis, nagu peaks ta ära punastama. Mis pidi ta tegema? Pidi ta otsekoheselt oma südame päält kõik ära rääkima? Ehk tahab see paks mees teda aidata? Aga tal tekkis õudne, wastik tundmus rinda, kui ta selle pääle mõtles, et ta oma pühamad tundmused esimesele wastutulewale wälja pidi lobisema. Oleks see wastutulia kõigewähemalt noor ja naesterahwas olnud, siis oleks ta ehk seda ennem teinud. Noorus saab noorusest aru ja naesterahwas mõistab meesterahwast sagedasti paremini kui ta ise. Kui üliõpilane nõnda oma mõtetega ametis oli, tähendas paks herra:
„Te wõite ometi öelda, kas Te raamatuid armastate wõi mitte, ma wõiks Teile ehk nende soetamises abiks olla, mul on see wõimalik.“
Kiusatus oli kole suur! Üliõpilane tundis, kudas ta närwid wärisema lõiwad, soe hoog rinnast läbi käis. Aga kui ta paksu herra külma näo ja ainult pilklikus uudishimus hiilgawate silmade pääle waatas ning oma õrnu unistusi, oma esimese armastuse joowastawaid pette-
75
