Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/70

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

tised polnud enam nii palawad. Hiljuti juhtus isegi nõnda, et Muhem mõned salmikud puruks käristas ja — paberikorwi heitis. Passija tarwitas nad ühes teiste paberitega ahjusüüteks, nendele petroleumi pääle kallates.

„Mis pean ma jutustama“, sõnas Muhem. „Kõik on ära räägitud, kõik laulud on lauldud.“ Ta püüdis oma häälele naljatawa kõla anda, kuid Aino kõrw kuulis säält nii paljugi kurba wälja.

„Oled ehk midagi kirjutanud, on kaasas, loe ette“, ütles Kulno.

„See oleks kõige parem“, ruttas neiu tõendama, „juba ammugi pole ma midagi Teie kirjutustest kuulnud.“

Kulno waatas küsiwalt Aino pääle, kuna Muhem oma tuimenenud rinnas pistet tundis.

„Mul ei ole midagi, kirjutamine on ära ununenud“, wastas ta, „aga sina, Kulno, tead ehk midagi? Sinu laulud pole weel kõik lauldud ega waled weel kõik waletatud.“

Ka nendel sõnadel oli okas küljes, Aino ja Kulno tundsiwad seda.

„Rääkige jah midagi“, palus neiu.

„Ma wõiksin ehk oma unenäo ära jutustada“, ütles Kulno.

„Tubli“, wastasiwad kaks häält.

„Aga ta pole täielik.“


71