„Niisama kaljukindel on“, rääkis Muhem tähtsal toonil edasi, „et taskute tühjus ennast kuni pääni laiali laotab ja säält uduste silmadega udusesse ilma wahib.“
Rääkijad waatasiwad selle pääle natuke aega üksteisele silma ja hakkasiwad siis korraga naerma. Kulno istus sohwa pääle ja ütles lihtsalt:
„Ja jah, tühjus ja udu, udu ja tühjus ning siis tuleb wäsimus, tüdimus.“
„Ta tuleb“, sõnas Muhem nõus olles. Natukese aja pärast lisas ta juurde:
„Ja siis tahaks üürikesekski kõik unustada, olemataks teha, teise rüü ilmale selga ajada — tahaks tühjuse ja tüdimuse ära juua.“
Ta luges seda nagu raamatust.
„Kuid pää saab enne täis ja jalad lööwad ärajoodud tühjuse koorma all nõtkuma“, luges Kulno selili heites ja lakke wahtides järeltehtud toonil edasi, „sest ruum on otsata ja tühjus äramõõtmata.“
Kopp, kopp, kopp!
„Kes pagan sääl jälle on?“ siunas Kulno ja ajas ennast käsipõõsakile. „Waata, kes sääl tuleb“, pööras ta Muhemi poole ning hüüdis siis:
„Sisse!“
63
