kudagi pigistas ja meele raskeks tegi, otsisisiwad nad üksteise juurest tröösti ja walu waibutamist. Selle kõige juures polnud nad aga üksteisele wastastikku kaugeltki lahtilöödud raamatud, kumbki ei awaldanud ennast täitsa teisele. Elu oli neid ettewaatlikuks õpetanud. Mõlemad leppisiwad aga sellega täiesti, mis teine hääks arwas enesest awaldada, teisele usaldada. Siit tuli ka see, et üks wõi teine oma seltsilise meeletusast mõnikord aru ei saanud ja selle üle kibedat nalja heitis.
Kulno jäi Muhemi ette uuriwalt wahtides seisma ja küsis:
„Mis ajas sind siia?“
„Udu“, wastas Muhem tõsiselt, nagu oleks ta mõni teab missuguse tähtsa mõtte wälja öelnud.
„Udu… Kus ta on?“
„Igalpool.“
Muhem tegi käega liigutuse, mis midagi pidi ütlema. Seda liigutust oli Kulno nii sagedasti tähele pannud, enamisti ikka siis, kui Muhem usu mõne „ismus’e“ sisse oli kaotanud wõi kui temaga muidu midagi wäga halba oli juhtunud.
„Sul ongi nii sügisene nägu ees“, rääkis Kulno. „Oled wististi jälle natukene nii, nii teinud.“
61
