Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
1.
„Ometi kord tulid sa, ma ootan sind juba tükk aega,“ ütles Karl toolilt üles tõustes ja Ainole wastu astudes, kui see õhetawa näoga uksest sisse tormas.
Wiimasel ajal tuli sagedasti ette, et üliõpilane neiut kodust ei leidnud, ja need juhtumised näisiwad järjekindlamaks muutuwat. Juba waremalt oli noormees seda tähele pannud, kuid täna, kus ta oodates neiu raamatuid soris, mõtles ta selle üle iseäranis järele. Oli midagi uut ilmunud, mille ees Karl arusaamatuses seisatama jäi. Tema tõsine, pikkamisi mõtlew pääaju ei suutnud sellest uuest nii pea läbi tungida ja tema esimeses õhinas pakitsew rind kippus tuksumises peatama jääma.
„Kas me ei lähe mitte jalutama?“ küsis noormees.
7
