wõis neid küll saata? Oli nende taga midagi tõsisemat peidus wõi taheti temaga wäikest nalja heita? Ja see rumal ekspress! Isegi seda ei märganud ta tähele panna, kas naesterahwal walged wõi mustad juuksed oliwad. Et ta aga wana mees oli, siis andis üliõpilane talle oma südames kõik armulikult andeks.
Nõnda arutades tuliwad Kulnole korraga walged juuksed ja nende seest wälja wahtiwad helepunased kõrwad meelde. Ta oli neid ühel wilul wihmasel ilmal näinud. Tuul oli kange, ajuti tormine. Uulitsaid kattis pori. Kulno oli eksamil käinud ja ilusasti läbi — kukkunud. Professor oli talle terwe rea küsimisi ette pannud ja kui Kulno nende pääle wastata ei teadnud, öelnud: Niisuguseid tühiseid asjugi ei tea Teie.“ Kulnol oli tahtmine wastata: „Imelik, et Teil, professori herra, ainult niisuguste tühiste asjadega pää täidetud on.“ Kuid ta waikis ja tuli sõnalausumata wälja — uulitsale, kus külm wihm sadas, tuul tormas ja uulitsapori riideid reostas. Ta hulkus kaua norus pääga. Terwe loodus ja meeleolu oli niisugune, et ainult nutma, luuletama wõi armastama oleks wõinud hakata, kui mitte juua ei mõista. Kulnol polnud aga ühtegi nendest terwekstegewatest balsamitest. Ta astus kiwisillale ja wahtis üle raudkiwi-lahmakute wäänlewatesse
57
