Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/47

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Hilda tundis, et ta oma ütelusega asja halwemaks oli teinud. Talle tuli korraga meelde, et ta tänini tõepoolest Ainole weel kunagi oma arwamist tema ilu ja mõju kohta meesterahwaste pääle polnud awaldanud.

Mõlematel sõbrannadel asus piinlik tundmus rinda. Kumbki nendest ei tahtnud niisugust wahekorda, siiski tekkis ta nagu kiuste. Nad oleksiwad tahtnud wastastikku midagi öelda, mis tusase oleku korraga ära kaotab, aga asjata otsisiwad nad nõutawate sõnade järele. Ja ometi oli Aino sellega waremalt alati toime saanud, kui nende wahele midagi tumedat oli tekkinud. Niisugune tumedus oli tänini harilikult ikka naeru ja naljatamistega lõppenud. Seda lootsiwad sõbrannad ka nüüd, kui mitte enne, siis järgmisel kokkupuutumisel. Nad oliwad üksteisele liig tarwilikud, kui et nende wahekord kauemaks ajaks nõnda wõis jääda. Niisuguses lootuses lahkusiwad sõbrannad.

„Lähed sa koju?“ küsis Hilda kätt andes.

„Ei“, wastas Aino.

„Kuhu siis?“

„Ei tea, hulkuma.“

„Wõin ma kaasa tulla?“

„Jää juba parem koju, sul on töö teha,


48