Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/40

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Niisugusel hullumeelsel on ükskõik, kas teda üleüldse wastu armastatakse wõi mitte, sest tema ei saa ju enam millestki aru, ta on täitsa pime.“

Hilda luges nendest sõnadest oma tundmuste haawamist wälja. Ka tema oli kõigest hingest armastanud ja pidas oma tundmustest weel praegu kindlasti kinni, kuid hullumeelseks ja pimedaks ei tahtnud ta ennast sellepärast kudagi pidada. Aino aga ei mõtelnud oma sõnade juures sugugi Hilda pääle, waid tema oma minewikulood kerkisiwad tal silmade ette ja neid polnudki nii wäga wähe.

„Sinuga on täna raske rääkida“, ütles Hilda.

„Meie lähme liig raskete küsimuste kallale,“ wastas Aino: „Ma olen oma tundmuste üle wäga wähe järele mõtelnud, mul pole selleks põhjust olnud. Ka on palju parem midagi tunda, kui selle üle pääd murda.“

„Mina ei saa aga muidu läbi, iseäranis wiimasel ajal. Ja kui ma herra Raismikku näen ja teda sinust kuulen rääkiwat, siis tõuseb terwe rida küsimusi mulle pähe. Ma panen teid kahekesi kõrwu, wõrdlen ja silmitsen teid mõttes ning arwan pääd wangutades: te olete kaks kardetawat wastast.“


41