Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/39

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ma arwan, sest ta räägib nii sagedasti sinust. Waremalt ei teinud ta seda ialgi ehk kui ta seda tegi, siis sündis see teisel wiisil. Sellest kõigest järeldan ma midagi. Ja tead, sääl juures poeb mul salahirm hingesse, ma ei tea isegi mispärast. Mulle meeldib ta ka: ta on nii tõsine, mehine.“

„Ah nii!“ ütles Aino iseäralisel toonil wahele. „Waat’ milles see konks seisab: Karl huwitab sind!“

„Nõnda pole see mitte, nagu sina praegu mõtled“, rääkis Hilda kiiremalt ja wähe kõrgendatud häälel. „Ma mõistan, mis sa ütelda tahad. Aga lugu on teisiti. Herra Raismik on nii tõsine, tubli ja otsekohene. Kui ta midagi omale pähe wõtab, siis on ta kõige hingega selle juures. Ja wisalt peab ta sellest kinni. Nüüd mõtlen ma: mis siis, kui niisugune mees kedagi armastama hakkab?“

„Siis armastab ta kõigest hingest“, ütles Aino.

„See’p see ongi, mida ma kardan.“

„Mis on sääl siis karta?“

„Temast wõib õnnetu inimene saada.“

„Ka siis, kui teda wastu armastatakse?“

„Mitte siis. Kuid kes suudab kõigest hingest armastajat küllalt wastu armastada!“


40