nale sõnu öelda, mis teda torkama, haawama pidiwad, et see läbi rutemini teada saada, mille pääl see paha aimdus põhjenes.
„Ma tahaksin sinu käest midagi küsida“, ütles Hilda wähese waikimise järele.
„Ja mispärast sa seda ei tee?“
„Sa wast pole tujus.“
„Ma olen ikka tujus, ainult halb on mõnikord mu tuju.“
„Seda ma just kardangi.“
„Aga ehk saab ta siis paremaks.“
„Wõib olla. Ma tahaksin nimelt teada, mis sa herra Raismikust pead?“
„Ah Karlist? Mis pean ma temast pidama, kudas seda öelda…“
„Kas ta meeldib sulle?“
„Meeldib.“
„Wäga?“
„Ah, seda ma ei tea kui wäga, aga ta meeldib. Mispärast see sind huwitab?“
„Sellepärast, et see herra Raismikku huwitab.“
Aino waatas uuriwalt sõbranna silma, et ära aimata, kui palju see juba terwest asjast teab. Ta otsustas esialgselt wõimalikult tagasihoidlik olla.
„Huwitab see teda?“ küsis ta.
39
