Nende sõnade juures tuksatas midagi Hilda näos ja ta wastas mõttes:
„Kõik läheb wanemaks.“
Ja tõepoolest kõik läks wanemaks, ta tundis seda. Ligi kaks aastat oli ta Bernhardi kirjasid lugenud. Ta mäletas peaaegu iga kirja sisu, nii pea kui ta selle kuupäewa ja aastaarwu pääle silmad heitis. Ja ikka weel luges ta neid kirjasid uuesti, püüdis säält iga wiimase märkuse, wähemagi joone omaseks teha. Kirjade lugemine ei äratanud teda enam nõnda, nagu waremalt, kus tal süda kiiremalt tuksuma hakkas, paled lõkendama, silmad särama lõiwad. Nüüd leidis ta kirjadest teatawat rahu, haigete haawade silitamist ja see oli nii hää. Kirjad oliwad terwe tema minewik, muud ei mäletanud ta möödaläinud päewadest nähtawasti midagi, ei tahtnudki mäletada. Olewikku armastas ta sellepärast, et tal kirjadesse minewik paigale oli pandud, tulewik polnud talle juba ammugi enam meelde tulnud. Aeg oli kahe aasta jooksul, kus Hilda oma kirjasid luges, nii mõnegi uue jälje tema näo, terwe tema olewuse pääle wajutanud. Seda wõisiwad aga ainult teised tähele panna, Hilda oma silmad oliwad selleks pimedad.
Pool käsikaudu pani ta kirjad sahtlisse tagasi ja lükkas selle kinni. Siis tegi ta ühe
37
