otsiks ta säält seda tugewust, millest sõnad rääkisiwad. Kui aga mustad ja sinised silmad natuke aega üksteises oliwad wiibinud, siis tundsiwad mõlemad, et kumbagil pool tugewust kuigi palju ei ole. Mõlematel wajusiwad silmad kinni ja huuled otsisiwad tuksatawaid huulesid. Ja kumbki ei suutnud selle juures naeratadagi.
„Mispärast on rinnas nii hää ja raske?“ küsis neiu.
„Mispärast on su silmad nii sinised ja sügawad?“ wastas noormees. „On nad alati niisugused? Kas neil põhja üleüldse ongi? Ja kui palju on neid, kes sinna waadates naeru unustasiwad? Kes on nad?“
„Eeslid“, pidi neiu wastama, kuid wastamise asemel hakkas ta ainult naerma.
„Miks Te naerate?“ küsis noormees.
„Niisama, Teie küsimisi.“
„Ei, sääl oli midagi iseäralikku, ma nägin Teie silmist.“
Neiu pigistas naeratades oma silmad kinni ja kahetses, et ta mõeldud wastust ära ei öelnud. Nüüd ei tahtnud ta seda enam teha.
Kui neiu Wõsand üliõpilase korterist ära hakkas minema, oli ta tõsine. Noormees aga naeris juba. Ukse pääl neiuga wiimaseid sõnu wahetades, ütles ta sellele:
33
