„Kudas niisama? Ma arwasin, et Teie teate, miks Te enam õppima minna ei taha… Naerdakse… Mul näib, nagu saadaks ainult naeru abil asjadest aru. Kui ma Teie naeru kuulen, siis mõtlen ma mõnikord: mees ja naene mõistawad üksteist ainult naerdes. Kes üheskoos pole naernud, need on üksteisele kinni pitseritud raamatud. Raamatu pitserid tulewad naeruga purustada. Oleme meie juba need pitserid purustanud? Oskame meie üksteist lugeda? Mul oli, nagu oleks ma Teid mõistnud, nüüd ei saa ma aga millestki aru. Ma arwasin, et Te ka suudledes naerma saate. Nüüd olete Teie aga tõsine. Suudlesin ma naeru ära? Aga seda ei tahtnud ma. Esiteks rääkisin ma taewast, mis maa pääle tuleb ehitada. Naerjate naestega mõtlesin ma seda taewast ehitada. Tahate Teie seda teha?“
„Ma ei tea, ma tunnen praegu ainult, et mul Teie juures hää on. Kui Teie taewas ka nii hää saab olema, siis tulen ma Teiega kaasa.“
„Aga siis peate Teie suureks ja tugewaks kaswama, ainult tugewate naestega üheskoos wõib midagi ehitada, kus lõbusalt naerda suudetakse.“
„Suureks ja tugewaks“, kordas neiu mõttes. Ta pööras oma silmad nooremehe poole, nagu
32
