maa pääle mahtuma, ainult maa pääle. Kui maa seda sügawust ja kõrgust wastu wõtta ei suuda, siis peab teda ümber ehitama, suuremaks, lahkemaks tegema. Kas kuulete? Me teeme maa suuremaks ja lahkemaks, nii et me oma kõrged taewad ja sügawad mered sinna wõime mahutada. Tahate Teie? Te naerate ainult…“
Noormees rääkis, rääkis ja wahtis neiu silmadesse, milles ta oma jumalat oli suudlenud. Neiu tuksuwast kehast ja tema naeratawatest huultest imbus nagu uimastawat rohtu nooremehesse, tõusis tema pääajusse. Säält tekkisiwad see läbi lõpmata kujud, arwamata mõtted, mis wälja kippusiwad — selle ette, kes neid sünnitanud oli. Kaua oliwad need kujud wäljalaskmist oodanud, ihkanud. Ometi kord!
Ja kui ta wiimaks oma rääkimise lõpetas ning neiu wabaks laskis, langes see jõuetult nooremehe najale tagasi. Natukese aja pärast tegi ta oma silmad lahti ja wahtis sinnasamasse lakke, mida Kulno selili maas olles oli silmitsenud.
„Teie olete wäsinud?“ küsis noormees tasakesti.
„Ei“, sosistas neiu ja waatas küsija poole. „See on muidu nii, ma ei tea mis. Seda pole ma weel ialgi tundnud“.
30
