Nad peawad nii suured ja sügawad olema, et pää ringi hakkab käima, kui nendesse waadata“.
Neiu ajas silmad lahti.
„Nii, nii! Nõnda peate Teie minu ees seisma: lahtiste silmadega. Ma armastan lahtiseid silmi, nendest otsin ma Teie hinge. Kas ta ikka weel naerab? Kui ja, siis tahaksin ma Teie hingehallikaid suudleda. Te lubate mulle ju seda? Siis wõib Te suu jällegi waljusti ja lõbusasti naerda — minu rumaluse üle. Kuid rumalus on püha, sest ta on jumalast. Usute Teie jumalat? Mina usun ainult ühte jumalat: praegu waatab ta mulle Teie silmist wastu. Ja miks ei peaks ma oma jumalat suudleda wõima? Teie ei tohi ometi seda keelata.“
Neiu naeratas.
Noormees kumardas jällegi tema üle ja kattis tema silmi oma hõõgawate huultega. Siis rääkis ta unistades edasi:
„Üks silm on taewas, teine meri. Mõlemad sinised, suured. Ja mina suudlen merd ning taewast. Aga kelle omad nad on? Teie? On Teie meri ka sügaw, Teie taewas kõrge? Ma armastan ainult sügawat merd ja kõrget taewast. Pidage meeles: sügawat ja kõrget! Missugusid Teie armastate? Madalaid? Neid saab kergesti kätte, nendest peaseb kergesti üle. . . Ja kõik see sügawus ja kõrgus peab
29
