„Ja kus ta siis on?“
„Ta peab joodikute pärast maa pääl ristipuus surema.“
Aino huuled kippusiwad naeratama, tal oli häämeel, et Kulno temale appi oli tulnud ja Muhemile midagi terawat wastanud. Sellele oliwad aga Kulno sõnad nagu hane selga wesi. Ta wastas külma rahuga:
„Minu pärast sureb ta asjata, sest mina tegin täna otsuseks — õpetajaks studeerida.“
Kui kõik juba ärasõitmiseks walmis oli, küsis Kulno Ainolt waksali-esisel:
„Kuhu Te tõepoolest sõidate?“
„Taewast kõrgemaks wõlwima ja merd sügawamaks õõnistama“, naeris neiu talle wastu ja ta naer kostis jälle muretalt, peaaegu nagu kergemeelselt. Ainult waewalt wäljakuulduwalt helises sinna hulka uut, mida üliõpilane siis tähele polnud pannud, kui ta seda naeru esimest korda kuulis. See helin kajas kui kurbtus wõi minewiku unistuste waikselt kaebaw hääl, mis tulewiku järele igatseb. Noore mehele tuliwad ta oma sõnad meelde, mida ta neiule kord tundmustetormil oli öelnud. Naerjatest naestest, kõrgest taewast ja sügawast merest oli ta siis rääkinud. Ja noormees oleks jällegi
219
