Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/212

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Seda kõike aimasin, teadsin ma juba ammugi. See on harilik lõpulaul.“

Aga see laul kaswas, paisus, sünnitas kokkukõlasid, millesse läbilõikawad hääled tekkisiwad.

„Te olete mu wastu halwem olnud kui ükski teine,“ nuuksus neiu. „Nii halastamatalt ja lugupidamatalt pole minuga keegi ümber käinud. Kui ma midagi warjata olen püüdnud, siis olete mu mõtteid lugedes kõik mõistnud. Tahtsin ma aga, et Te mind kuuleksite wõi näeksite, siis jäite Teie meelega kurdiks ja pimedaks. Mu rind õhkas, hing hüüdis Teie poole, aga Teie naersite ainult sellest aru saades. Ja nüüd ei tea ma, mis ma tegema peaksin. Häbi ja walus on. Häbi oma rumaluse, walus… ah! mistarwis räägin ma seda Teile…“

Aga siiski rääkis ta, ta ei suutnud waikida. Noormees seisis ikka weel neiu selja taga, kuna ta käed selle õladel puhkasiwad. Rääkija etteheited tuletasiwad talle kõik meelde. Ja kui ta iseenesele küsimise ette pani: „Räägib ta tõtt?“ siis pidi ta nii paljugi pääle jaatawalt wastama. Kas tundis ta oma tegude üle kahetsust, mõistis ta ennast hukka? Esiotsa küll ja ta oli walmis ennast süüdlaseks, ülekohtuseks tunnistama ning tahtis wäikse kan-


213