korraga kaswama, kõrgemale tõusma. Ühes sellega näis ta tema wõimupiirist täiesti wälja libisewat. Selles peitus tusk ja tung uuesti teda püüda, oma mõju alla wajutada. Niisuguse meeleolu puhul astuski Lillak oma pisarate ja tunnistustega Kulno ette. Kui ta seda ometi waremini oleks teinud! Nüüd kuulas ja waatas noormees teda peaaegu külmalt ja ta hääles helises kerge pahameel, kui ta ütles:
„Nii hilja räägite Teie sellest kõigest. Roos on juba ammugi närtsinud, leht langes lehe järele — wiimseni. Kuiwanud warre wiskasin ma läbi akna hoowi pääle. Sääl sõtkusiwad mudased jalad ta ära.“
Ja kui neiu midagi ei wastanud, ainult paluwalt nooremehe poole waatas, nagu tahaks ta ütelda: „Kas sul minu wastu sugugi kaastundmust ei ole?“ rääkis noormees edasi:
„Närtsinud roosid jätawad inimesi nii sagedasti külmaks, roosidest peab siis rääkima, kui nad pakatamas ja õitsemas on.“
Neiu walu ei suuda need sõnad wähendada. Pisarad saawad uut hoogu. Nooremehe näole ilmub aga selle juures wari, nagu tahaks ta haigutades öelda:
212
