waiki jääb, nutab neiu uue hooga edasi. Wiimaks hakkab ta wäikse lapsena nuuksuma ja nuuksudes lipsatab üks sõna teise järele tal üle huulte wälja. Sõnad ja pisarad wõitlewad ja kuna wiimased wähenewad, rohkenewad esimesed alatasa, woolawaks kõneks muutudes. Neiu räägib sellest, kudas ta pääle esimest kokkupuutumist nooremehe nime järele kuulanud, tema korteri üliõpilaste adressitoast teada saanud, siis punase roosi ostnud, okkad tal küljest ära lõiganud ja ta nooremehe kätte saatnud. Need teated puudutawad üliõpilase enesearmastust paitawalt ja silmapilklises rõõmuhelgis küsib ta imestades:
„On see wõimalik?“
Jah, see kõik on wõimalik, neiu pisarad on selle tõenduseks. Aga nooremehe rinda poeb peagi jälle endine tuimus ja elutus tagasi. Maja uksed jääwad lukku, nagu oleks peremees kodust ära. Aga kus wõiks ta küll olla? Kes on ta kodust ära ajanud? Nutja neiu ise, sest ta tõi iseäralise õnnewärinaga nooremehele waremalt teate, et Aino wäljamaale sõita. See teade oli ju nii lihtne, aga Kulno pääle oli tema mõju määramata suur. Mispärast? Raske oli wastust leida, aga noormees ei suutnud oma mõtetega ärasõitjast silmapilgukski eemale taganeda. Ta hakkas Kulno silmis
211
