Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/203

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

piinlikku tunnet luges. See tahtis midagi wastupuiklewat öelda, kuid magus lootus surus need sõnad tagasi ja kuuldawale tuli:

„Sa oled hää.“

Kui sõbrannad täna lahkusiwad, oliwad mõlemad rõõmsad; hõisata oleksiwad nad tahtnud. Nii kerge, kerge oli rinnas! Hilda oli Aino omale tagasi wõitnud, kuna wiimane sellest unistas, kudas ta wäljamaale sõidab ja mis ta sääl tegema saab. Kui ta wiimaste kuude pääle tagasi waatas ja selle üle järele mõtles, mis ta läbi oli elanud — ja see näis talle nüüd korraga palju kergem olewat, sündmused oliwad nagu kaugele seljataha maha jäänud, — siis tundus talle, nagu oleks ta uimastatud meeltega arusaamatuses ümber eksinud. Kudas oli ta ometi need unistused, mis teda pääle gümnasiumi lõpetamist Peterburisse oliwad ajanud, nii kergesti ära unustanud? Neid oli ometi nii palju, et nende teokstegemine mitmeaastalist wäsimata tööd nõudis. Oli ta jõud otsa lõppenud? Kes oli ta raugema pannud? Ja nüüd nägi ta korraga kahte musta silma. Oliwad need selles süüdi? Nendesse silmadesse waadates arwas Aino häält ja sõnu kuulwat, mis talle wärina pääle ajasiwad ja nüüd tundis ta korraga enesel weel küllalt jõudu olewat. Ja ka oma unis-


204