„Ja nüüd?“ küsis Hilda.
„Nüüd tahaksin ma siit ära, kusagile kaugele“, wastas Aino ja ta häälest kostis tume unistus oodatawa tulewiku järele.
„Ja miks ei lähe sa? Ma andsin sulle juba suwel nõu.“
„Sa tead ju, et emal raha wähe on, peaaegu kõik on otsas ja wäike maja ei anna ka midagi.“
„Aga natuke wõid ometi ema käest saada?“ küsis Hilda.
„Natuke, wõib olla, jah.“
„Mina annaksin ka ja nõnda saaksid ehk läbi.“
„Sina? Aga sul pole ju omalgi.“
„Kas sa ei mäleta, et sa alles mõne silmapilgu eest teatud rahast rääkisid: see on mul ju kõik alles.“
„See raha, mis Bernhard saatis?“ küsis Aino kohkunult, kuna ta rinnas walusat pistet tundis. Pidi tema ise seda raha tarwitama, mille pärast ta Hildale hiljuti etteheiteid oli teinud? Ta näris piinlikus mõttes oma huult.
„Ja mispärast mitte?“ wastas Hilda. „Unustame seda, mis olnud on. Minu minewik ei pea sinu tulewikule põigiti tee pääle ette astuma“, lisas Hilda juurde, kui ta Aino näolt
203
