Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/199

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

rinnale suruda, siis ei olnud ka teda enam minul. Ma mõtlesin teda hoolekandmise, alanduse ja armastusega siduda, muid abinõusid pole mul ju. Ja mul on hää meel, et keegi ilmas on olnud, kes minu hinge soojust ja õrnust on tarwitanud, teda mult wastu wõtnud. Ma olin õnnelik, kui ma neid andeid wõisin lahke käega wälja jagada. Nüüd on sellest ainult ilus mälestus järele jäänud. Kellele teen ma selle mäletamisega kurja? Kas sinule?…“

Kui Aino seda kurba, waikset häält kuulis, sõbranna kõhna kogu silmitses, mis ootamisest ja ihkamisest niisuguseks oli jäänud, ja tema paluwatesse silmadesse waatas, siis ei suutnud ta ennast enam pidada.

„Ainult hääd oled sa teinud“, ütles ta, „ja sellepärast ehk ongi see nõnda. Mul on omal walus ja ma tahaksin, et ka keegi teine minuga üheskoos kannataks, nõnda oleks kergem. Aga keegi ei kannata, ei taha minu walust midagi teada. Ma olen üksi…“

Ta surus käed kõwasti silmade ette, nagu tahaks ta pisaraid tagasi hoida, kuid need pugesiwad kangekaelselt sinihallikatest wälja, nagu oleksiwad need juba ääreni täis.

„Aino! Minu kallis Aino!“ hüüdis Hilda tema juurde rutates, kuna tema hääles nagu


200