wõtma, neid kahetsema panna. Ja mis siis? küsis neiu iseeneselt. Siis läheksin ma temast mööda, nagu teistestki, wastas ta. Kas ma aga lähen? ja nüüd kahtles ta selle juures.
Nõnda tusasel meelel oma mõtteid korutades oli ta Maasika korteri juurde jõudnud. Ta astus ilma mõtlemata sisse. Hilda luges jällegi oma kirjasid. See äritas Ainot weel rohkem. Seletamata pahameel, isegi wiha tõusis tal selle wäikese hää naesterahwa wastu, kes niisuguse südamerahuga ainult oma minewikule elas. Aino sai tema pääle kadedaks. Missugune õigus on Hildal niisuguse rahu pääle, kuna tema kuude kaupa waewlema peab ja ette ära näha ei suuda, millal see kõik mööda läheb! Ja nüüd tõusis tal tung neid kibeduse ja walunoolesid, mis ta nooremehe tarwis oli walmistanud ja kelle pihta ta neid ära polnud suutnud lasta, Hilda hingesse paisata. Wibu oli pingule tõmmatud, häda sellele, kes ees seisis.
„Ikka weel loed sa neid kirjasid“, ütles Aino kärsitult. „Wiska nad minema, häwita nad ära, ma ei wõi neid kannatada.“
„Sa oled täna jälle halwas tujus“, wastas Hilda.
„Ja sina teed ta weel halwemaks“, wastas Aino järsult
196
