12.
Aino tõttas pimedat kõrwalist uulitsat mööda edasi; ta kartis inimestele wastu minna, iseäranis tuttawaid trehwata. Järsku seisis aga Muhem tema ees, kergitas teretades mütsi ja küsis, kas ta teda saata ei wõi. Neiu tormas sõnalausumata temast mööda. Noormees waatas küsiwalt ja umbusaldusega temale järele. Niisugusena polnud ta teda weel kunagi näinud. Ikka imelikumaks muutus see neiu. Aino pääle awaldas aga Muhemi wastutulek kainestawat mõju: ta sai oma pisaratest wõitu, milleks ka wärske külm õhk kaasa aitas. Mõttes jäi ta uulitsal seisma ja waatas enese ümber, nagu tahaks ta küsida: „Mis nüüd saab?“ Suure tormi järele püüdis ta kõigest sellest aru saada, mis sündinud oli. Ta tundis häbi enese ees. Missuguse kindlusega ta Kulno juurde sisse oli astunud, et temale kõik ütelda, riiukinnast talle näkku wisata. Tema lähenemised
194
