likku hobust! See pole sugugi halb. Kuid mis teha, neid aadelitõugu loomi on inimeste seas kole wähe.“
„Kas juuresolijad wälja arwad?“ küsis üliõpilane.
Neiu hakkas uuesti naerma. Siis ütles ta:
„Enese üle jätan otsuse teiste teha, mis aga sinusse puutub“… Ta peatas, mõtles. Siis kargas ta maast ülesse, kumardas kärmesti nooremehe juurde ja suudles teda otsa ette.
„Näed nüüd, see olgu märgiks, et ma sind oma eeslikarja sekka ei loe. Ainukesele eeslile pole ma weel tänini seda teinud.“
„Aino!“ hüüdis noormees rõõmul imestanult ja sirutas oma pikad, jämedad käed neiu poole wälja. See aga oli juba eemale taganenud ja ütles:
„Ei tohi. Su käed on ju nii suured ja tugewad ja mina olen nii nõrk. Lase ma kaswan, sirgun, wõib olla siis.“
Neiu istus jällegi oma endisele paigale. Ja wait oliwad nad mõni aeg. Kõrgete puude ladwad aga kohisesiwad, kuna all pool olewad oksad salasõnu sosistasiwad. Nad saatsiwad oma kolletanud lehti aegajalt wiimasele teele — maa poole. Need langesiwad lipendades ja näisiwad kuulmata keelel oma järeltulijatest unistawat, laulwat.
20
