— kas pole otsitawat wõi pole osatud otsida. Kurb oleks mõlemitpidi… Ah Jumalukene! Küsimus tõuseb küsimuse pääle ja meelde tulewad lauliku sõnad: „Ning narr ootab nende pääle wastust“. Aga ma ei häbene niisugune narr olla, kuigi küsimustele ialgi lõppu ei tuleks. Wististi targutame meie liig palju ja elame liig wähe, sellepärast ongi meil niipalju küsimusi. Südames pakitseb aga tung ja rinnakambris teeb kibedat walu. Ja kas Te saate nüüd aru, missugune tundmus rinda täidab, kui sa arwad, et sa kedagi leidnud oled, keda sa nii suure hoolega otsinud? Wõi kas mõistate, mis hinges siis wäriseb, kui ka see uus lootus, mis wast tõotawam oli, kui ükski teine, kokku langeb? Ma lootsin Teist ju kõik, ma tahtsin loota. Ma ihkasin seda kõike terwe oma olemisega juba ammugi. Teies nägin ma alguses seda, kelles mu ihad endid kehastada wõisiwad. Aga — ma eksisin. See näib mulle praegu selgem olewat, kui kunagi enne. Mu hingega pidasite Teie sammu, aga pää lasksite warsti oma teed kõmpida — üksinda. Teid huwitas see wähe, mis sääl sündis, ma tundsin seda, sain sellest aru. Ehk kuigi Teie minuga mõtteid jagada püüdsite, siis ei suutnud Teie seda, ja ma pidin sagedasti otsusele tulema, et ma Teie kaasas olles
189
