Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/179

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

endine polnud, et nad midagi otsima näisiwad, mida nad wastastikku üksteisest ei leidnud. Ka noormees oli enese kallal uurimisetööd teinud. Esiotsa otsis ta neid põhjusid neiust ja tuletas siin juures Muhemit, Lillakat, kellega ta ka wiimasel ajal õige sagedasti kokku oli puutunud, ja mitmeid teisi tuttawaid meelde. See kõik suutis talle wähe seletada. Aga mispärast olen ma siis ise nõnda? küsis ta wiimaks iseeneselt ja nüüd märkas ta, et see pääküsimus on ja et muid küsimusi üles tõsta ei maksagi.

„Teil on ju õigus,“ ütles noormees tõsiselt neiule ja waatas poolkurwalt tema pääle. See waatas niisamuti wastu. See tõsine pilk meeldis neiule nii wäga. Talle tuli meelde, et ta seda pilku ka siis tähele oli pannud, kui noormees teda esimest korda suudleda oli tahtnud. Siis oli aga tema naerdes uksest wälja läinud.

„Me peaksime wististi kord tõsiselt üksteisega rääkima, me pole seda enam ammugi teinud,“ ütles Kulno.

„Teie ei taha ju seda enam, pilkate ja narrite mind ainult,“ rääkis neiu kurwalt ja etteheitwalt. „Ma olen Teile, nagu teisedki, ainult lõbus ajawiide puhkamiseks, millest silmapilk lahti püütakse saada, kui midagi tõsisemat ette tuleb. Ennem targutate Teie ju


180