„Oh ei! Selle wastu! Pärast trükitakse ära! Siis peaksin ma ükskord oma rumaluse üle punastama.“ Muhem tundis, et ta praegu midagi muud ütles, kui ta tõepoolest mõtles. Mitte oma rumalusi ei kartnud ta, waid ta häbenes oma hinge teiste ette wälja laotada. Ja siis weel! Talle näis, nagu poleks ta ialgi muudest asjadest kirjutanud, kui oma ainsamast luulest. Nüüd oli aga see luule temast kõrgilt mööda läinud. Kas pidi ta temale awalikult nutulugusid järele laulma, oma waikseid unistusi talle pühendama, mille üle ta uhkustada, suurustada wõiks? Ei, seda ei suutnud ta. Ennem häwitas ta kõik ära. Ja nüüd polnud see temale enam kuigi raske. Rasked ajad oliwad juba möödas.
„Kes nõnda rumalusi kardab,“ ütles Kulno, „see surmab kõik oma tarkuse juba enne sündimist ära.“
„Sellepärast — elagu rumalus, sest tema nimi on luule!“ hüüdis Muhem pühalikult.
„Ei, waid elagu luule, kuigi temas nii palju rumalusi leidub!“ wastas Kulno.
Weel hulk aega pildusiwad nooredmehed sõnadega, üksteist terawuses ja mõtterikkuses üle trumbata püüdes, nagu tahaksiwad nad päältkuulaja neiu käest küsida: „Kumbale annad sa eesõiguse?“ Sellele puges
172
