„Kust sa tead, et mõrsja musu magus on?“ küsis Kulno.
„Noh muidu ei saaks ju meestel sellest nii ruttu himu otsa, mehed aga armastawad ikka midagi kibedat.“
Jälle waikisiwad nad. Natukese aja pärast ütles Muhem:
„Ma kirjutasin ühe uue töö.“
„Millal?“ küsis Kulno.
„Selle kahe päewa sees, kus majad põigiti uulitsal ees seisiwad.“
„On sul ehk kaasas, loe ette, ma panen lambi põlema.“
„Ei ole waja, ma näen ka pimedas, mul on kõik pääs.“
Aino tahtis midagi ütelda, aga imelik tundmus puges rõhuwalt talle rinda ja sõnad suriwad keelele. Muhemi hääl ja ütelused oliwad nii suur wastand kõigele sellele, mis ta mõne silmapilgu eest läbi oli elanud. Mispärast oli ta siia jäänud? Ja miks pidiwad need kaks noortmeest üksteisele nii lähedal seisma? Talle ei meeldinud see. Talle näis, nagu tükiks Muhem tema ja Kulno wahele ja tõrjuks neid üksteisest eemale — pikkamisi, kuid kindlasti. Midagi wiha ja kadeduse sarnast tekkis talle rinda.
167
