„On ehk Teie tuju ka halb?“ küsis noormees.
„Ei olnud esiteks, aga nüüd läheb, kui ma Teie pääle waatan.“
„Ma olen tähele pannud, et me wiimasel ajal üleüldse üksteise tuju ära rikume,“ rääkis üliõpilane endist wiisi tõsiselt, kuid tema hääles helises ka kurbtus ja nagu kahetsus möödaläinud aegade üle.
„Te olete ju wiimasel ajal halb,“ sõnas neiu.
„Ka Teie olete sellest aru saanud?“ küsis Kulno.
„Ma tunnen seda, Te teete haiget, ennem Te ei olnud nõnda.“
„Teie peate mind jällegi hääks tegema, kui Te ise hää olete.“
„Ma olen ju hää.“
Neiu hääl kõlas pehmelt ja kaasakiskuwalt.
„Tõesti?“ küsis noormees ja tõusis toolilt ülesse. Ta astus neiu juurde. „Siis saan ka mina jälle hääks, ma pean aga sagedamini Teie juures olema, Teie silma waatama.“
Ta katsus neiu paksujuukselist pääd.
„Teie kõrwad on palawad,“ ütles ta siis.
„Aga Teie käed on külmad,“ wastas neiu naeratades.
„Sellepärast tulingi ma Teie juurde: ma tahan neid soendada.“
159
