Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/155

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Ja ma mõtlen weel: naerjatel lastel oleks naerja isa, niisugune lõbus, naljakas. Ja see laste isa oleks minu mees.“

„Niisugusid mehi pole ju. Kodus jääwad mehed peagi tõsiseks. Nad naerawad ainult wäljas.“

„Kes seda ütleb?“ küsis Aino nagu üles ärgates.

„Kõik naesed ütlewad, küsi nende käest.“

„Siis ei peaks meestel ialgi kodu olema wõi ta peaks niisugune olema, et nad ka sääl naerda wõiwad,“ wastas Aino tõsiselt, laskis ennast jällegi sohwa nurka küllakile ja wahtis üles poole. Ta suikus oma mõtetesse ja asjata ootas Hilda temalt sõnu. Alles hulga aja pärast küsis ta:

„Mis sa loed sääl?“

„Ellen Key, Abielu ja armastus“.

Aino waatas sõbranna pääle ja naeratas kurwalt. Talle tuli tema saatus meelde. Hilda näis Aino naeratusest aru saawat. Mõlemad waikisiwad jällegi. Igalühel oli oma mõtetega küllalt tegemist. Aino arutas iseenese hingelõngade kallal, mis sassi kippusiwad minema. Hilda wiibis natuke aega iseenese juures, siis tuli talle Karl meelde, pääle seda pööras ka tema Aino juurde. Ikka oli sõbranna temale mõistatuseks jäänud. Ta ei oskanud


156