sasiwat näis, ja siis läks ta warsti jällegi walendawa rukki õie tolmuna üle, mida tuulehoog edasi kannab. Aga nüüd… nüüd oli midagi sügawamale pugenud, täitis tema terwet hinge, olewust. Wahel oli silmapilkusi, kus ta kõik halwaks eksituseks pidas, kus ta midagi ei leidnud, mis teda köita wõiks, sestsamast märkas ta aga, et ta oma mõtetega siiski sellest noorestmehest eemale ei suutnud taganeda, et ta ikka ja jälle tema juurde pidi pöörama. Nooremehe torkawad ütelused näisiwad tema rinda külmendawat, endisi tundmusi ära häwitada püüdwat; waatas ta aga tema silmadesse wõi tundis ta tema meelitawat puutumist, siis unustas ta üteluste torkamise silmapilk. Nooremehe meelitustes oli nagu eemaletõukamine ja ligitõmbamine segatud; see andis neile iseäralise kaasakiskuwuse uimastawa piinliku omaduse. Neiule tundus, nagu tahetaks teda mängukanniks muuta, mida ühelt poolt külmalt eemale wisatakse ja teiselt poolt naljatades ligi tõmbatakse. Ja tema ei jõua sellele mängule lõppu teha. Ta tahaks nooremehe meelitused, tema õrnused, millega ta pärast terawaid sõnu läheneb, pilkawalt tagasi lükata, kuid sellest ei tule midagi wälja. Selle wastu waatab ta küsiwalt ja paluwalt nooremehe mustadesse sil-
153
