„Ma ei julge tulla, Te ei lase sisse.“
„Teie peate parajal ajal tulema.“
„Teie parajat aega on wäga raske teada.“
„Minu kõige parajam aeg Teie jaoks on alati siis, kui ma üksi kodus olen.“
„See juhtub wäga harwa.“
„Seda harwa juhtumist peab aga tarwitada mõistma, muidugi kui tahtmist on.“
Nooremehe rääkimise wiis äritas neiut. Igast ütelusest kostis midagi torkawat wastu. Ükskord oli see teisiti olnud Wõi ei olnud ta siis seda tähele pannud? Sumises ta kõrwus siis ehk midagi, mis ta kuulmist tumestas, arusaamist wähendas? Aga kuhu oli see siis nüüd jäänud? Kas ka tema enese juures kõik muutunud ei ole? Ta ehk on ometi niisugune püsimata, missuguseks teda suurem hulk peab? Aga siis peaks Hilda eksima, kuid tema tunneb teda hästi, paremini kui keegi muu. Ja Karl! Ka tema ei pidanud teda kergemeelseks. Wõi salgas ta seda?
Neiu hakkas ennast analüseerima. Seda ei olnud ta waremini teinud. Ta püüdis mõistusega kõigest sellest aru saada ja seletada, mis tema ja Kulno wahel wiimasel ajal sündis. Teistega läbi käies polnud tal ialgi sellekohast selgitust waja olnud. Sääl tõusis kerge unistus, mis nagu naljatawa käega tema pääd
152
