Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/150

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

„Selles asjas minul weel arwamist ei ole.“

„Niisugusel korral oleks minu wastus asjata.“

Mõlemad naersiwad. Naerdes tekkis Ainol imelik tundmus rinda. Talle tuliwad mitmed ilusad silmapilgud meelde, mis ta Kulno juures mööda oli saatnud. Need oliwad niisuguse mõju tema pääle järele jätnud, et ta rõõmust tuksatust rinnast eemale ei suutnud hoida. Nüüd aga näis, nagu oleks see rõõm asjata olnud. Noormees oli endist wiisi tema wõimu alt waba. Ja ta kahetses, et ta temaga niisamuti ümber polnud käinud, nagu kõikide teistega, kelle kohta ta pärast-poole sõna „eesel“ tarwitas. Kudas see küll kõik nõnda oli tulnud? Kuhu oli ta jõud jäänud? Ja nüüd tuliwad talle üliõpilase sõnad meelde, mis see esimest korda teda suudledes oli öelnud. Taewas peab kõrge, meri sügaw olema! Kas siis ei ole mu taewas küllalt kõrge, meri küllalt sügaw? Mis ta sellega küll tõepoolest mõtles. Ta oleks tahtnud selle üle seletust pärida, kuid ei julgenud. Häbi oleks ennast nii rumalana näidata, ta hakkaks naerma. Ja niisugust naeru kartis neiu. See oli kui külm põhjatuul, mis kogemata põue pääseb.

„Millal Te minu poole tulete?“ küsis Kulno natukese aja pärast.


151