„Ei waleta,“ ütles Karl kindlasti.
„Kust sina seda tead?“ küsis neiu imestanult.
„Ma tunnen,“ wastas noormees. Tema hääles kõlas midagi, mis neiut weel enam imestama pani. Ja kui ta silmadega nooremehe omadesse tungis, siis sõnas ta kohmetanult ja nõutalt:
„Ka sina?… Karl!“
See ei wastanud midagi, tema pilk ütles juba kõik.
„Siis ei ole ka sina sõna pidanud,“ hakkas neiu natukese aja pärast rääkima. „Seda poleks ma milgil kombel uskunud, kui ka terwe ilm seda oleks tõendanud. Nüüd aga räägid sa ise sellest. Ja siiski ei tahaks ma weel uskuda. Ehk eksin ma, ei saa sinust õieti aru? Wõi ehk eksid sa ise? Ma tahaksin nii wäga, et me eksiksime. Kas siis mitte ainustki inimest ilmas pole, kes seda lubamist pidada suudaks?“
Neiu hääles kõlas kurblik unistus. Siiski ei saanud ta ka seda salata, et ta rinda salajane rõõm teed leidis. Sääl tahtis nagu keegi hõisata: „Ometi ükskord!“ Kuid miks pidi see kõik just praegusel silmapilgul sündima! Ja kõik nii ootamata, etteaimamata!
16
