„Ärge püüdke wastu rääkida, mind ei suuda Teie ometi teisiti uskuma panna. Ma tulin ennemalt häämeelega Teie juurde, aga nüüd ei saa enam. Mul on, nagu luuraksiwad tema silmad alatasa minu järele ja ma ootan hirmuga seda silmapilku, kus ma tema sammusid ukse taga ja tema koputamist ukse pääl kuulen.“
Kulno tahtis midagi wastata, kuid ta ei leidnud kohaseid sõnu ja mõtteid. Kuhu oliwad nad jäänud? Wõi oli Õiel tõesti õigus? Kas Aino ka teda teiste wiisil kinni suudab siduda ja oma silmadesse ära uputada? Miks pole ta seda juba ammugi teinud? Nad seisawad ikka weel kui kaks kangekaelset üksteise wastu.
„Ega Te ei pahanda?“ hakkas neiu paluwal toonil edasi rääkima. „Ma ei tahaks seda. Me wõiksime, kui Te tahate, ka edaspidi mõnikord kokku saada, aga siis peate jällegi nõnda naljakas olema, kui meie tutwuse algul.“
„Kas meil siis midagi tõsist üksteisega rääkida ei ole?“ küsis noormees.
„Ma ei tea, aga millest wõiksime meie rääkida“, wastas neiu ja waatas kurwal unistawal pilgul, milles waikne pisar helkis, nooremehe pääle. See mõtles järele. Tõepoolest, millest pidiwad nad rääkima? Ja kas oliwad
146
