kannatama: nad oliwad nende wastu halwad, tegiwad nendele ülekohtusel wiisil haiget, mida nad pärast enestele hukka mõistes ette heitsiwad. Niisuguses meeleolus wiis Kulno Lillakale Aino poolt terwiseid.
„Tema saadab mulle terwiseid?“ küsis Õie imestanult ja nagu ennast haawatud tundes.
„Miks siis mitte? Wõi olete Teie pahased?“
„Seda mitte, aga… me pole juba ammugi üksteisega rääkinud. Ka gümnasiumis rääkisime meie wähe. Meil ei olnud midagi rääkida.“
„Ja siiski istusite ühe pingi pääl?“
„Jah, ma ei tea mispärast. Meil oli kahekesi igaw, aga lahku ei läinud me ka, nagu teeks meile see lõbu, kui üksteisele tüliks oleme.“
Mõlemad waikisiwad mõttes. Kulnol läksiwad silmad neiude wahekorra üle ikka enam lahti.
„Teab ta, et ma sel korral Teie juures olin?“ küsis Õie.
„Ei,“ wastas Kulno sõnawaeselt.
Nõnda kestis tükk aega: Ainoga rääkis Kulno Õiest ja Õiega Ainost. Ta muutus enese meelest mõnikord wäikeseks ja ka wäiklaseks,
142
