dumi mõju alla langeda ja eksis sääl juures oma unistuse-ilmas ümber. Hoopis teine lugu oli Aino läheduses. Siin tahtis noormees mõtetega ja mõistu-ütelustega pilduda, nagu püüaks ta järele katsuda, kui palju neiu temaga selles sammu suudab pidada. Ja igakord naeratas ta süda iseäralise rõõmuga, kui Aino tema tumedate ja keeruliste tähenduste pääle trehwawalt wastata oskas. Niisugune mõistatuslik mõtetemäng pakkus talle ülendawat lõbu ja see ei olnud sugugi wähem, kui nende silmapilkude oma, mis ta Õie juures ennast proowides mööda saatis.
„Mis tean mina Teist? Mitte midagi…“ sõnas neiu Lillak iseeneses nooremehe sõnu korrates ja tundis rinnas walupistet. Aga neiu oli arwanud, et noormees juba kõik teab, kõigest aru saab, sest tal oli nii teraw silm. Ja nüüd korraga: mitte midagi. Millal saab ta siis teadma? Kas see aeg üleüldse tuleb? Kas noormees seda aega ootab? Ta naerab ehk tema tundmuste üle, piinab teda oma lõbustuseks, kergeks naljatamiseks? Ja see Wõsand! Kes ajas teda täna siia? Ehk miks tuli ta neile ükskord wastu? Tahab ta jällegi kõik tema käest ära kiskuda, nagu waremalt? Kas ta teda kunagi rahule ei taha jätta? Neiu meel sai raskeks ja nukraks, kui tal nii-
135
