juures kuulis ta, kudas neiul hingamine peatama kippus jääma.
„Ja ometi on nad nii pehmed“, püüdis noormees külmalt edasi rääkida, kuid ta tundis, et ta kerget äritust ja wärinat warjata ei suutnud. Neiu sirutas oma käed nooremehe käte järele wälja, nagu tahaks ta teda omale lähemale tõmmata, kuna ta silmad paludes küsima näisiwad: „Miks sa mind ometi nii kaua piinad?“ Aga noormees ei lasknud seda sündida: neiu käed ei leidnud nooremehe omasid eest.
Ühel niisugusel korral koputati ukse pääle. Ilma järelmõtlemata hüüdis Kulno:
„Kes sääl on?“
Ukse tagant kostis Aino hääl. Seda kuuldes kargas Lillak toolilt ülesse, kahwatas ära ja waatas hirmunud pilgul abi otsiwalt nooremehe pääle.
See sõnas tasakesti, kuid käskiwalt:
„Istuge!“
Selle pääle ruttas ta ukse poole, kuna neiu teda paluwa pilguga saatis.
„Praegu ei wõi ma Teid wastu wõtta, wabandage,“ rääkis Kulno.
„Miks ei wõi?“ kostis ukse tagant.
„Lubage, et ma selle pääle ei wasta.“
„Ja miks Te ei wasta?“
133
