ära kohmetas. Ta naeris sunnitult, tehtult, näis millegi üle järele mõtlewat ja oli kärsitu. Kulno tegi aga nii, nagu ei paneks ta midagi tähele, ja püüdis seda üleanetum ja naljakam olla.
„Tunnete Teie juba ammugi neiu Wõsandit?“ küsis Lillak natukese aja pärast nooreltmehelt ja waatas uuriwalt taile silma.
„Jah, juba kauemat aega,“ wastas see osawõtmatalt.
„Mina käisin temaga seltsis gümnasiumis, istusime ühe pingi pääl. Temal oli alati palju kawalerisid.“
„Soo? Wõi nii? Mina teda lähemalt ei tunne. Näen ainult, et ta õige ilus on.“
Neiu Lillaka näos tuksatas midagi.
„Aga enne oli ta kole kergemeelne ja kärsitu: kust tuul, säält meel.“
„Nagu aprilli kuu ilm wõi lihtsalt nagu plika,“ tähendas Kulno.
„Kas siis plikad kõik niisugused on?“ küsis neiu pool-etteheitwalt.
„Öeldakse nõnda — iseäranis kui nad suure kasuga on.“
Neiu naeratas häämeele pärast: tema polnud suure kasuga plika olnud.
„Kust Teie seda kõik nii hästi teate?“ küsis ta siis.
127
