Nad surusiwad kõwasti üksteise kätt ja neiul tundus, nagu oleks selles suures karedas käes weel palju jõudu ja püsiwust.
„Elage hästi“, rääkis Hilda. „Ärge unustage mind, kui Te aga tahate, et abi lähedal oleks.“
„Tänan.“
„Millal tulete Teie tagasi?“
Noormees wastas ainult õlade kehitamisega.
Siit ruttas ta Aino juurde, kelle ta üksipäinis kodust leidis. Paari sõnaga ütles Karl talle kõik. See mõistis silmapilk, kudas lood seisawad, ja sellepärast ei küsinud ta millegi üle lähemalt järele. Jumalagajätmine oli nähtawasti külm, tagasihoidlik ja osawõtmata, kuid silmist ja käepigistusest tundsiwad nad mõlemad midagi. Aga nad waikisiwad sellest.
„Wõin ma sind waksali saatma tulla?“ küsis Aino lahkudes. Wälgukiirusel lõiwad nooremehe pääst need mõtted läbi, mis tal nii mitu korda waksali tühjuse ja õudsuse kohta silmade ette oliwad tõusnud. Teisel silmapilgul wastas ta aga poolkärsitult:
„Ei, tänan, mistarwis, nõnda on parem.“
Ja ka neiu tundis, et nõnda parem on.
Karl läks. Aino wahtis talle aknast järele. Ta ootas, et noormees ükski kord tagasi waataks. Ja mida rohkem see uulitsanurgale lähenes,
123
