Lehekülg:Noored hinged Tammsaare 1909.djvu/116

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

palju, kui aga tema minuga on. Ja hää peab tal minu juures olema. Ma olen ainult tema päralt — ihu ja hingega! Jah, aga kes wõi mis olen mina, et ta mind tahtma pidi? Wast on ehk mind töö ja puudus ära kurnanud, minult kõik wõtnud, mis midagi wäärt wõiks olla? Ja nüüd… mis ma siis nüüd pean tegema? Tulewikust unistada… ei wõi. Puhata wõin ma juba praegu, sest kellele peaksin ma weel töötama. Tema läheduses olles lõi uus elu mu soontes tuksuma, andis tegewusele uue mõtte, nüüd on see kõik kadunud. Hakkab jällegi endine hall, läbipaistmata ilm. Ma astun, astun ja ei tea, kuhu mu jalad mind wiiwad… Siiski — siit ära, ära siit! See on ainuke abinõu!“

„Kas Teil ehk kaugel weel raskem ei ole?“ küsis Hilda kurwalt ja kaastundwalt.

„Ei, ma ei usu. Sääl hakkab uus rähklemine. Elu on suures linnas kallim, sissetulek puudub, tunda on raskem leida, sest ma olen wõõras. Laenuhallikad on ka kuiwaks willitud — tilkade kaupa. Nii hakkab endine elu. Ma janunen selle elu järele. Mul näib, nagu wõiksin ma temast seda leida, mida ma otsin ja mida ma kaotanud olen. Kõigewähemalt — üks walu waibutab teist.“


117